Kullerkupp harilik "New moon"

* Paljundatakse peamiselt seemnetega. Läbikülmutades on nende idanevus 100%. Seemned pannakse idanema aprilli lõpus. Esimesel aastal ilmub looduslikes tingimustes üks kolmelabaline leht.
Looduslikes tingimustes hakkab õitsema üheksandal kasvuaastal, kultuuris teisel- kolmandal kasvuaastal. Tolmlejateks on kimalased, mesilased, kärbsed, väikesed põrnikad. Teda iseloomustab lai ökoloogiline amplituut, kasvab niisketel muldadel: nõrgalt happelistel kuni nõrgalt leeliselistel muldadel, avatud kasvukohas, kuid ka tunduvalt varjulisemas. Siiski on optimaalseteks kasvutingimusteks talle hea valgustusega (suhteline valgustatus vähemalt 50%) kasvukohad mõõdukalt niiske, piisava drenaaþiga ja mõõdukalt viljaka mullaga, kus ta võib taimikus isegi domineerida. Kullerkupp reageerib negatiivselt soostumisele, karjatamisele ja niitmisele. Kultuuris XVI sajandist.
Kultuurtaimena vajab igaaastast väetamist kõdumulla või turbaga. Vajab kastmist.
Paljundatakse põhiliselt seemnetega, kuid on võimalik ka täiskasvanud taime jagamine. Kullerkupud on suurepärased miksbordüürides, gruppidena murus, puude ja põõsaste läheduses.
Kullerkupu madalakasvulised vormid on kaunid alpinaariumis. Kullerkuppe kasutatakse ka ajatamiseks. Kullerkupu lõikeõied on kaunid kimpudes ja kompositsioonides, tuues neisse valgust ja rõõmu, nagu väikesed päikesed. Kerakujuliselt koondunud kroonlehised tupplehed väikeste avadega ülaosas kaitsevad õietolmu niiskuse eest, seepärast ei ava kullerkupp kunagi oma tupplehti täiesti lahti. Hulgaliselt tolmukaid ja emakaid paiknevad kumeral õiepõhjal spiraalselt. Tänu õie kerajale kujule, on öösel tema sisemuses temperatuur 5-6 kraadi kõrgem, kui õhus, seepärast ööbivad kullerkupu õites sageli putukad, kes peidavad ennast tuule, vihma ja külma eest.
Lihtõielised kultuurkullerkupud armastavad niiskust, seepärast kasvavad nad suurepäraselt aiatiigi niiskel kaldal. Nad armastavad päikest, on külmakindlad (talvituvad ilma katteta), ning on mulla suhtes vähenõudlikud (paremini kasvavad toitaineterikastel liivsavimuldadel).
Istutusel jäetakse taimedevaheliseks kauguseks 40-45 cm. Kullerkupu põõsaid multšitakse kevadel, rikkalikuks õitsemiseks tuleb aga kuiva ilma korral rikkalikult kasta.
Kullerkupu põõsaid jagatakse varakevadel, aprilli lõpus- mai alguses, või siis sügisel, augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani. Jagatud osad istutatakse nii, et juurekael satuks 2 cm võrra madalamale mullapinnast, ning multšitakse korralikult. Sügisel lõigatakse kullerkupu surnud varred ja lehed mullapinnalt ära, muld põõsa ümber aga multðitakse turba, kõdu, või kompostmullaga.
Ühel kohal võib kullerkupp kasvada ilma ümberistutamiseta kümme aastat, peale mida on soovitatav põõsas jagada ja istutada uude kohta. Kullerkupu lehed on dekoratiivsed kogu hooaja jooksul. Septembris- oktoobris lehed surevad, ning peale seda võib nad maha lõigata, jättes alles mullapinnast 2-3 cm pikkuse osa. Need jäävad kaitsma varre keskosas paiknevat kasvupunga. Sellest pungast kasvab järgmisel aastal õievars. Kui lõigata ära lehed, mis pole vegetatsiooni lõpetanud, nõrgestab see oluliselt punga, ning järgmisel aastal ei saa me korralikult arenenud õiekandjat.
Muld: kullerkupud on väga plastilised, ja kultuurtaimena kasvatades ei vaja spetsiaalseid agrotehnilisi võtteid. Ometigi ei ole looduslikud tingimused mitte alati kullerkupule ökoloogiliselt ideaalsed.
Kullerkupu kasvatamiseks sobivamateks on kerged või keskmised liivsavimullad, struktuursed, kõrgendatud huumusesisaldusega mullad. Kullerkupp kasvab hästi toitaineterikastel, mehaanilise koostise poolest kergetel muldadel, mille mullareaktsioon on lähedane neutraalsele. Siiski kasvab kullerkupp ka huumusevaestel muldadel. Talle on kasulik lehemulla, turba ja liivasegu. Mullasegule võib lisada sfagnumit, mis vett imades on võimeline hoidma niiskust kauem, kui muld. Mitmeaastaste kullerkuppude all olevat mulda ei kaevata pika perioodi jooksul, ning ta vajab rohimist. Enne istutamist tuleb muld korralikult puhastada seal eelnevalt kasvanud taimede juurejäänustest. Kullerkupule on heaks istutamiskohaks madalad künkakesed, või lihtsalt peenrad erineva kuju ja suurusega kivide tausta l. Kunstlik reljeef parandab mulla õhustatust. Luuakse tingimused, mis takistavad seisva vee olemasolu.
Lubjakivi, kui põhiline kunstliku reljeefi osa, alandab mulla happesust ja parandab kasvutingimusi. Seemnete külviks ja seemikute kasvatamiseks soovitatakse valida kergem muld, mille komponentideks on turvas ja liiv suhtes: kaks osa turvast, kaks osa liiva ja üks osa mulda.
Haigused ja kahjurid: kullerkupud on tugevad ja elujõulised taimed, ning haigused neid praktiliselt ei kahjusta. Taimede seisundi parandamiseks soovitatakse varakevadel töödelda taimi puutuhaga, kevadise kasvu ergutamiseks väetada lämmastikväetistega, edaspidi aga kasutada kompleksväetisi. Õitsemise alguses soovitatakse taimi piserdada Epini lahusega (10 tilka 1l vee kohta). Seenhaiguste profülaktikaks soovitatakse eemaldada sügisel vanad surnud lehed. Harvadel juhtudel võivad kullerkuppu kahjustada nõgihaigus, septorioos, nematood.
Paljundamine: seemnetega, risoomi jagamise teel ja pistikutega. Seemned külvatakse kohe peale korjamist, või siis talve alla avamaale või kasti. Kevadise külvi korral on vajalik 3-4 kuu pikkune stratifikatsioon temperatuuril +2..+4°C. Tõusmed ilmuvad kevadel (seemned idanevad raskelt, tõusmed pole ühtlased). Mulla kuivades vajavad tõusmed kastmist, kindlasti tuleb tõusmeid varjutada. Peale teise pärislehe ilmumist pikeeritakse seemikud üksteisest 8-10 cm kaugusele. Alalisele kasvukohale istutatakse taimed teise, kolmanda või neljanda kasvuaasta kevadel. Esimesel kasvuaastal ilmub üks õievars ühe õiega. Aastatega õievarte hulk suureneb, sageli nad ka harunevad. Esimesena puhkeb õitele tipmine õis, samal ajal ilmuvad külgharudele uued õiepungad. Peavõrse harunemine tõstab taime dekoratiivsust. Seejuures pikeneb ka taime õitsemise aeg.

Eng.: Globeflower, Globe Flower. Suom.: Niittykullero. Sven.: Smörbollar.